Fotokäik: rahulik esimene kohtumine telefoni ja vanalinnaga

Kaks kaamerat või kaks telefoni, kaks tundi päevavalgust ja üks marsruut läbi Tallinna vanalinna või Kalamaja. Selles juhendis vaatame, kuidas fotokäik võib olla rahulik ja sisukas esimene kohtumine, kuidas seda kutsuda ja millele mõelda, et pildistamine ei muutuks kellegi jaoks ebamugavaks.

Miks fotokäik toimib

Fotokäigul on loomulik põhjus kõndida, peatuda ja vaadata. Kui vestlus vaibub, ei teki piinlikku vaikust, sest mõlemad vaatavad ringi ja otsivad kaadrit. Kui keegi leiab huvitava ukse või valguslaigu, on kohe teema, millest rääkida. Fotokäik sobib eriti neile, kes on esimesel kohtumisel pigem vaiksed ja eelistavad tegevust jutule.

Fotokäik ei nõua professionaalset kaamerat ega oskusi. Telefon on täiesti piisav. Oluline on huvi ümbritseva vastu ja valmisolek aeglaselt liikuda.

Fotokäik võib olla nii sõbralik kohtumine kui ka kohting. Nagu iga Nomera kutse puhul, tasub kutses öelda, kumb see on. Sõpruse ja kohtingu eristamisest kirjutasime selle sarja esimeses osas.

Kuidas kutse üles ehitada

Alusta tegevusest. Ütle, kus kõnnite, millal ja kui kaua. Lisa, kas pildistate telefoniga või kaameraga ja kas on mingi teema. Seejärel ütle eesmärk ja lõpuks, et kutse ei kohusta.

Allpool on näidiskutse. See on sõnastuse näide, mitte päris üritus.

„Pakun pühapäeva pärastlõunal fotokäiku Tallinna vanalinnas, umbes kaks tundi. Pildistan telefoniga ja otsin vanu uksi ning aknaid. Kaamerat pole vaja, telefon sobib hästi. See on kohting, tahaksin sind paremini tundma õppida. Kui ei sobi, on see täiesti okei.“

Või sõbralikuna: „Otsin inimesi, kellega aeg-ajalt Tallinnas pildistamas käia. Pühapäeva pärastlõunal kaks tundi Kalamajas. Sõbralik kohtumine, ilma kohtinguta.“

Marsruut ja valgus

Fotokäigu marsruut peaks olema lühike ja paindlik. Kaks kuni kolm kilomeetrit on kahe tunni jaoks piisav, sest pildistades liigutakse aeglaselt. Vali piirkond, kus on palju vaadata, kuid ka kohti peatumiseks: pink, kohvik või varjualune vihma korral.

Valgus on fotograafias kõik. Sügisel ja talvel on päevavalgust vähe, nii et planeeri käik keskpäeva või varase pärastlõuna peale. Hämarus on ilus, kuid tähendab ka, et pildid tulevad mürasemad ja jalutamine pimedas võõra inimesega võib olla vähem mugav. Esimene kohtumine on parem päevavalges.

Pildimehe juhendid aitavad, kui tahad, et pildid ka tõesti õnnestuksid. Näiteks Õhtune väikelinn ja müra: kuidas telefoniga pildistada Põlva tänavat pärast vihma (avaneb uues aknas) räägib, mis juhtub telefonipildiga hämaras, ja Määrdunud lääts: miks telefonifoto on udune ja kuidas see parandada (avaneb uues aknas) tuletab meelde lihtsa asja, mida enne käiku teha.

Kas pildistada üksteist

See on fotokäigu kõige delikaatsem küsimus. Mõnele inimesele meeldib, kui teda pildistatakse, teisele mitte. Esimesel kohtumisel ära eelda, et võid teist pildistada. Küsi alati enne. „Kas tohin sinust selle ukse ees pildi teha?“ on lihtne küsimus. Kui vastus on ei, võta see vastu ilma küsimusteta.

Kui teed pildi, küsi ka, kas teine tahab seda näha ja kas võid selle alles jätta. Ära jaga teise pilti sotsiaalmeedias ega kuskil mujal ilma tema selge loata. See kehtib ka siis, kui pilt on ilus ja kohtumine läks hästi.

Kutses võib selle juba ette ära öelda: „Pildistame linna, mitte üksteist, kui sa ise teisiti ei taha.“ See vähendab muret neil, kellele kaamera ees olemine ei meeldi.

Võõraste pildistamine

Fotokäigul satub kaadrisse ka teisi inimesi. Linnapildis on see tavaline, kuid hea tava on mitte pildistada lähedalt võõraid ilma loata, eriti lapsi. Kui keegi märkab, et teda pildistatakse, ja näitab, et ei taha, kustuta pilt või liigu edasi. Selline lugupidamine räägib ka sinu kohtumiskaaslasele palju sellest, milline inimene sa oled.

Tempo ja vestlus

Fotokäigul on oht, et üks pildistab ja teine ootab. Lepi juba alguses kokku, kuidas liigute. Kas peatute, kui keegi tahab pildistada, või jätkate rahulikult? Kas jagate pilte jooksvalt või alles lõpus? Ühine reegel vähendab ootamist.

Vestlus tekib sageli loomulikult. Küsi, miks teine just seda pildistas. Räägi, mida sina näed. Pildid on hea sissejuhatus jutule, mis ei pea olema isiklik. Hiljem võib jutt minna sügavamale, kui mõlemad tahavad.

Kohvik lõpus

Hea fotokäik lõpeb tihti kohvikus. Seal saab soojendada, pilte koos vaadata ja otsustada, kas kohtuda veel. Kutses võib seda mainida kui võimalust, mitte kohustust: „Kui tahame, võime lõpus kohvile minna.“ Nii saab kumbki otsustada pärast käiku, kas tahab kohtumist pikendada.

Kohvikus esimesest kohtumisest on Nomeral eraldi näide artiklis Kohvikus esimene kohtumine Viimsis: kutse rahulikuks kohviks ja jutuks laupäeva pärastlõunal.

Teema, mis annab käigule suuna

Fotokäik on lihtsam, kui sellel on väike teema. Teema ei pea olema keeruline. Sobivad näiteks vanad uksed, aknad ja nende peegeldused, sügisesed lehed kivisillutisel, tänavasildid, rattad, kassid või ühe värvi otsimine linnapildist. Teema annab mõlemale põhjuse ringi vaadata ja hiljem pilte võrrelda. Kui üks leiab punase ukse ja teine punase jalgratta, on jutt kohe olemas.

Teema võib ka käigu jooksul muutuda. Kui selgub, et teine pildistab hoopis valgust ja varje, võib tema teemaga kaasa minna. See näitab huvi tema vaatenurga vastu ja muudab käigu ühiseks, mitte kahe eraldi inimese jalutuseks. Käigu lõpus saate valida kumbki ühe lemmikpildi ja rääkida, miks just see.

Turvalisus

Esimene kohtumine võõra inimesega tasub pidada avalikus kohas ja päevavalges. Vanalinn, Kalamaja või muu rahvarohke piirkond sobivad hästi. Väldi esimesel korral eraldatud kohti nagu mahajäetud tööstusalad või metsarajad, isegi kui need on fotogeenilised. Need sobivad hilisemaks, kui olete üksteist juba tundma õppinud.

Ütle sõbrale, kuhu ja kellega lähed. Lepi kokku aeg, mil annad märku, et kõik on korras. See on tavaline ettevaatus, mitte umbusaldus.

Kui ilm ei soosi

Eesti sügis ja talv võivad fotokäigu ära rikkuda. Lepi juba kutses kokku varuplaan: „Kui sajab, läheme hoopis muuseumi.“ Muuseumi kui esimese kohtumise kohta on Nomeral eraldi artikkel Muuseum ühel kindlal päeval: kutse rahulikuks kohtumiseks Tallinnas. Vihmas pildistamine võib olla ka omaette seiklus, kui mõlemad seda tahavad, kuid ära eelda seda.

Pärast käiku

Pärast fotokäiku võib saata ühe pildi ja lühikese sõnumi. „Aitäh käigu eest. See uks jäi mulle meelde.“ See on rahulik viis öelda, et kohtumine meeldis. Ära saada kümmet pilti korraga ega oota kohest vastust.

Kui tahad kohtuda veel, küsi seda otse. Kui teine ei vasta või vastab eitavalt, võta see vastu.

Kokkuvõtteks

Fotokäik on rahulik ja loominguline esimene kohtumine. Kutse algab marsruudist ja ajast, ütleb, kas tegu on sõpruse või kohtinguga, ja annab teada, et telefon on piisav. Päevavalgus, avalik koht ja küsimine enne pildistamist teevad käigu mugavaks. Kohvik lõpus on võimalus, mitte kohustus. Nii võib fotokäigust jääda nii ilusad pildid kui ka hea mälestus.